Ilus see väike lumi

Ilus see väike lumi,

Mis öösel nüüd siin maha tuli.

Ikka sajab vaikselt alla,

Otse minu jalge alla..

Heleduse sära,

Mattis pimeduse ära.

See lootusekiir,

Meid taas edasi viib.

Edasi, valguse poole,

Heledamale loole.

Peleta pagenda,

Põgene peida!

Pimedus on kadunud,

Oma kaotust on adunud.

Valgus,

On tagasi,

Ööse,

Tuli ta salasi.

kus puhub tuul

Kus puhub tuul?

Kas kuuled?

Mida kauguses

Lausuvad veel Su huuled..

Su puudutus,

Mu nahka täna enam ei puuduta.

Ning tundub nagu igavik,

Nagu eilne päev.

Elu virrvarr,

See mööda läev.

Kuid mõtted ekslevad sinna..

Kuhu proovin, keelan neil minna.

Mõtted, keerlevad nad edasi tagasi,

Vaigistan nad vahest vägisi..

Aga me suvemöll ei unune :)

Mälestused, kunagi ei purune!

Need ilusad ajad juurdunud on pähe,

Ei, nad kunagi me meelest lähe!

Ja ma ei ütle hüvasti,

Sest kunagi kohtume kindlasti!

Ütlen veel kord head ööd,

Enne kui seal pea padjale Sa lööd..

Kas puhub tuul?

Kus kuuled?

Mida kauguses

Lausuvad veel mu huuled..

Rõdu uks

Su rõdu jäi lahti. Tähendab paistis, et sinu rõdu uks oli lahti. Ma ainult kiiruga nägin, silmanurgast, möödasõites. Korraks silmitsesin kui mööda sõitsin... Mitte et ma siia tihti satuks. Ei, stalker ma ei ole. Aga tunnistan, tahtsin mööda sõita. See tee seal pole mind näinud kaua aega. Tundub nagu igavik. On see mis on möödunik.. Aga mina olen olemas veel. Ning kuuldavasti ka sina.

Praegusel hetkel vist sääsed pinisevad. Või kujutan ma ette. Või kaob aeg.. Ja.. vist mina ka. Võib olla ainuke asi mis on järgi jäänud ongi see pinin. Ja see pinin olen lihtsalt mina. Kuid seda ma ise aru ei saa. Ei mõista. Sest arvan, et mina olen ikka veel mina. Ja mitte mineviku kaja. Vist on see pliidi all plõksuv tuli mis siin mu toas teeb seda häält ja kutsub neid sääski aina lähemale ja lähemale. Tulge, teie väikesed! Siin valge ja soe! Ning isegi keegi kelle külge oma hambad pista. Kuid mind nad ei söö. Ammu enam. Vana veri. Vist kinni jooksevad nende torud. Kui mind nad hammustaks. ja..

Sa ei tea mis mu peas toimub. Tunnistan, seda ei tea ka mina mitte. Või südames, kus kaua pole midagi toimunud. Kas tõesti kõik need tunded on jooksnud liiva ja kusagile kuhu ma enam järgi ei jõua? Või on lihtsalt maailma teed nüristanud mu meeled ja olengi lihtsalt selline nagu olen.. Kaja kajab mulle veel vastu, sellest tean et olen olemas. Kuid homne hommik, tema nime ma ei tea. Kohvi.. Kohvi mind siis avita.. Tunnen et tahaks ära kusagile. Kust leiaks vastuseid. Kuid kergem on mitte mõelda. Aastaid on kergem mitte mõelda.. ja..

Kas seal katuse all taas liigkuumaks läks ilm? Kas suvi oli jõudnud kõrgustesse ja oli vaja sul seda paremat õhku? Kõik, seda sooja sai oodata ilmad ja ajad.. Ning nüüd, lihtsalt lasid selle kõik sealt välja? Ohh sind ikka ka.. Mõistan, ma mõistan ilusti. Värske õhk on oma hinda väärt. Kas avatud uksest kuulsid mootorihüminat? Vaikselt pörrivat, viiekümne alal liiklevat musta autot? Kindlasti mitte. Ja vast see oli sinu peast ilmatuma kaugel. Mõte, mis oli tolmu kogunud juba aega ja mitu seda kohe. ja..

Sääsepirin on vist ikka päriselt olemas. Ning päriselt on olemas ka fakt et ma ei ole nende jaoks mitte jumal. Vaid surelik. Kelle verd nad enda elus hoidmiseks meelsasti imevad. Ja ei sure nad minu veresse. Ainult siis, kui selle verega tuleb kaasa kiire käsi mis nad teise ilma viib. ja..

Kas tead kui valge praegu väljas on? Keset ööd ei lähe pimedaks. Ning soojus püsib. Hambaid krigistan aga püsib. Taeva vaadates pole tähtigi näha. Kuid valgust küll. Keset ööd.. Ning kuud, ta tõuseb sealt teiselt poolt. Ütleks talle tere, kuid vist ei kuule ta mind. Või lihtsalt ei ütle ma talle seda. Ka võimalus.  

Ridadesse kirjutati sõnad

Ridadesse kirjutati sõnad,

Laused sealt pungusid.

Kuid mõte,

Kus jäi küll tema..

Kui ta ilmuks,

Kas poleks mitte kena?

Sõnad võeti,

Sunniti marsitaktil sammuma,

Neid siia.

Marssaliks olin mina.
Tunnistan seda nüüd.

See polnud küll mu..

Otsene püüd.

Ja tahe..

Kuid vist pole

See mingi vahe..

Vaikuse võtaks,

Ma endaga kaasa.

Läheks sinna,

Üksi, kedagi ei haava.

tuulest viidud

Tuulest viidud,

Read.

Neid ei kuule.

Kuid tead.

Lausetest viidud,

Mõtted.

Neid ei lausu,

Kuid mõtled.

Ja seda heli ei kuule ma eal.

Ootan hommikut, mõttes olen ma seal.

Ning kaugel, kaugel keha oleks.

Suleks silmad, ning suu ma avaks.

Tuulde viidud,

Read.

Neid ei kuula,

Kuid nead.

Lauses muutund,

Tunded.

Sõnuks sündimata,

Tunn'ed..

sõnad kadusid

Sõnad kadusid

Nii ekraanilt

Suult.

Sõrmedes polnud jõudu,

Vastutust.

Kas tuul,

Enam ei öelnud ette?

Lausunud neid ridasi?

Mis hoiab kinni,

Maas sind nüüd?

Et sõnadeta,

Elad sa?

Kõik riimid lähvad rooste.

Jood, kuid ei tõsta tooste.

Maailma vaatad,

Kuid ei sõna.

Hingad vaid kuid ei ole.

Kes lõikas käed?

Raius keele?

Kes mõistuse eemaldas,

Tühjaga täitis ta?

Miks jooksed oma varju eest?

Sa tead, sellest päästab vaid surm.

Sulle anti. Nii et kirja sa pane.

Avasta tõde, kõrgustesse tõsta sa pale!

Sõnad ei kao,

Sõnad ei väsi.

Tõsta nüüd taas,

Kirjutama sa oma käsi.

vanade radade jäljed ei kao

Vanade radade jäljed ei kao.

Unesegaselt vist ekslen taas.

Miraaz nii selge paistab olema,

Kuulen naeru, ei näe ennast ma.

Ütleks suu ühte, ütleks teist..

Rinnus pumpab vereriist.

Torgib ja torkab aina edasi.

Kiirustades silmad ei näe,

Ei maad, ei vett.

Torman.
Vaikust pole.

Küünte kriginat kuulen kui proovin peatuda.

Kuidagi kiirust maha tõmmata..

Hambad krigistades kinni hoiavad,

Kuid ma ei tea.

Ainult uduvile helin.

Selgelt kosta on.

Kus olen, kes olen. Ma ei tea.

Vastus. Ütle küsimus.

Kui kuuleks su häält.